Minu intervjuu fotokunstnik Kaupo Kikkasega ajakirjas Teater.Muusika.Kino

PERSONA GRATA KAUPO KIKKAS

November, 2021

Kohtume Kaupoga intervjuu tarvis Tallinna kesklinnas Lauteri tänaval asuvas Eestifoto Stuudios. Õues on parasjagu kergelt päikeseline sügisilm ja peatselt saabuvale tööpäeva lõpule omaselt võib siin-seal kohata näiliselt teadmata suunas kiirustavaid inimesi. Eestifoto Stuudios valitseb aga täielik rahu, taustal vaikselt kõlamas sumedad džässihelid. Olen Kaupost varem kohale jõudnud ja sean ennast mugavalt toolile istuma. Mu silm jääb pidama suurtel välklampidel, statiividel ja dekoratsioonidel. Olen võtnud kaasa Kaupo värskeima raamatu „Kuidas pildistada inimesi” ja tõden mõttes rõõmuga, et peatselt kuulen ühelt Eesti andekamalt fotograafilt otse, milliste nippidega ta oma „modellidest” selliseid pilte välja võlub. Olen vaevu jõudnud oma intervjuuküsimused üle vaadata, kui saabubki Kaupo. Ta särab ning näib, nagu poleks päevategevused temalt grammigi energiat röövinud. Järgnevad rõõmsad tervitused, käima läheb diktofon ning saamegi alustada.

Kaupo Kikkas oktoobris 2021.
Harri Rospu foto

Sinu kunst fotograafina tuleb esile oma kindla stiiliga, mis on selgelt ära tuntav. Aeg-ajalt avaldab keegi sotsiaalmeedias foto iseendast või mõnest kollektiivist, aga kui autorit pole märgitud, tekib ikka küsimus: kes tegi? Oma üllatuseks olen enamasti ära arvanud, kui autoriks oled sina.

See on väga suur tunnustus. Kui sinu fotomaterjaliks on teine inimene, teine isiksus, siis lähtub fotosessioon alati temast, see keerleb ümber tema. Aga et panna kuhugi natukene ka iseennast nii, et see jääb äratuntavaks või märgatavaks — siin on  võimalik väga kergesti üle doseerida. Üks klišeelik lause ütleb, et „sa näed alati modellis fotograafi”, aga minu jaoks seisneb ilu just õige tasakaalu otsimises. Kui ma kedagi portreteerin, jääb see alati selle teise isiksuse pildiks. See kõik pöördub aga pea peale, kui ma teen oma kunsti. Sellisel juhul võin sellele isiksusele anda mingi täiesti uue kuue, olemuse ja karakteri ning luua illusiooni.

Mulle meeldib väga sinu möödunud jõulude ajal ilmunud raamat „Kuidas pildistada inimesi”. Sa kirjutad ühes peatükis, et sa oled see, keda pildistad. Kas seletaksid selle veidi rohkem lahti?

See on tegelikult parafraas väitest „Sa oled see, mida sa sööd”. Kui tahad olla oma žanris väga tugev, siis sa muutud. Nii nagu koerad ja peremehed lähevad ühte nägu, muutud sa mingil moel nende inimeste sarnaseks, keda sa portreteerid — mis on iseenesest kingitus. Sul on võimalus nende käest õppida, neid austada, neid armastada ja nad võtavad vastukaaluks sind enda sekka. Loodusfotograafid ei lähe küll just rebase nägu, aga nad lähevad looduse nägu. Kui vaadata pühendunud loodusfotograafe, kes on oma tööd teinud nelikümmend-viiskümmend aastat, siis nad on tõepoolest teiste fotograafide seast ära tuntavad — nende olek, nägu ja maailmavaade on seotud nende visuaalse loominguga.

Oled öelnud aastaid tagasi intervjuus „Postimehele” (28. I 2010): „Ma eelistaksin olla vaid portreefotograaf, sest minu jaoks on kõikidest fotožanritest kõrgeim keskkonnaga portreefoto, mis ühendab endas persooni, tema tausta ja jutustab meile ühe loo (…), aga Eestis on võimatu ühele žanrile pühenduda, siin peavad kõik laiemalt tegutsema.” Kas sul on praegu endiselt esikohal portreefoto või on su eelistused vahepealsete aastatega kaldunud uuemate ja moodsamate kunstižanrite poole, nagu näiteks audio-visuaalne ja installatsioonikunst?

Praegu on see mulle väga huvitav peeglisse vaatamise koht. Kui me räägime fotograafi tööst, siis minu jaoks on inimese keskkond ja tema loo kokkupanemine kõrgeim, mida fotograafia saab pakkuda — selles on nii inimest kui ka midagi metafüüsilist, mis selle inimesega alati koos käib. Olen üliõnnelik, et saan täna, üksteist aastat hiljem öelda, et ma teengi täpselt seda, mida tahan. Üksteist aastat tagasi pildistasin ma pulmi, üritusi, firmadele ametiportreesid… Ainus, mis mind siis lohutas, oli see, kui märkasin oma lemmikillustraatorite või -kunstnike biograafiaid lugedes, et ainult üksikud said kohe päriselt pühenduda oma armastatud ja mõningatel juhtudel jumaldatud tööle.

Viide originaalile: https://www.temuki.ee/archives/3389